Räpased saladused, mida sulle juuksepikenduste kohta ei räägita

5 minutit lugemist
Pikad juuksed võid endale saada paari tunniga. Sina maksad pikenduste eest kopsakat raha, kuid oled sa mõelnud, kui palju sellest jõuab nendeni, kelle peast karvad pärinevad? Reaalsus on nukker.

Juuksepikendustes pole tegelikult midagi uut. Nende ajalugu ulatub Vana-Egiptusesse, kus rikkad naised kandsid staatusesümbolina orjadelt lõigatud juukseid. Aga kunagi varem ei ole juuksepikendused ja parukad olnud nii levinud ja aktsepteeritud kui tänapäeval. Need on muutunud uueks normaalsuseks – igapäevatooteks, mis on müügil igas juuksurisalongis.

Sellest, kust pikendustes kasutatavad juuksed pärit on, eriti ei räägita. Miks? Sest tööstuse telgitagused on hämarad ja seal puuduvad igasugused regulatsioonid. Juukseäri on äärmiselt korrumpeerunud ning juuste tegelikku päritolu on praktiliselt võimatu kindlaks teha.

Enamasti pärinevad juuksed Aasiast, samuti Lõuna-Ameerika suurtest riikidest ning Venemaalt ja endise NSVLi vaesematest riikidest. Laias laastus piirkondadest, kus vaesus on terav ning naised on väljapressimise ja vägivalla suhtes eriti haavatavad.

Vööni patsi eest 3 dollarit

Enamasti soovitatakse juuksepikendusteks valida inimjuuksed, mitte sünteetika, sest need lihtsalt näevad paremad välja, on mugavamad ning neid on kergem soengusse sättida. Seega on iga juuksepikenduse taga mõne naise otsus enda juustest loobuda. Aga põhjused, miks see otsus on langetatud, võivad olla väga kurvad.

Naised, kes on otsustanud juuste näol enda viimase ehte ja sageli ka eneseuhkuse müüa, teevad seda üldjuhul ainult selleks, et peret toita ja endale veidikenegi paremat elu lubada. Teadupärast kulub pikkade juuste kasvatamisele mitu aastat. Kui sina käid 40 cm kiharate eest välja ligi paarsada eurot, siis naistele, kellelt juuksed pärinevad, makstakse vaid 2-3 eurot, parimal juhul 20-30 eurot.

Vahel ei maksta juuste eest üldse raha. Näiteks Indias on välja on tulnud juhtumeid, kus mehed on sundinud enda abikaasasid juustest loobuma ja raha endale võtnud. Väikestel lastel on pea paljaks aetud odava mänguasjaga meelitades.

Mis on templijuuksed?

Indiast tuleb ka selliseid juukseid, mille endisel omanikul pole oma kiharate saatusest õrna aimugi. Suur osa India päritolu juustest on aetud maha usulise rituaali käigus. Ohvrianni vastu palutakse last, haige sugulase tervenemist, head saaki või muud sarnast. Templipidajad pühivad juuksed kokku ning müüvad edasi kokkuostjatele. On raske uskuda, et see soovide täitumisele kuidagigi kaasa aitaks.

Selliseid juuksepikendusi müüakse enamasti märkega „templijuuksed“, mis tähendab, et need on ohverdatud tasuta. Vähemalt teoreetiliselt peaksid templid sel moel teenitud raha eest arendama kohalikku meditsiini- ja haridussüsteemi ja teisi tugistruktuure. Kui palju raha jõuab sinna aga tegelikkuses, on raske kontrollida.

„Tasuta“ juuksed otse kanalisatsioonist

Veel keerulisem on lugu Hiinaga, kes on praegu maailma suurim juuste eksportija, aga ühtlasi ka kõige läbipaistmatuma tööstusega. Näiteks impordib Hiina Indiast massiliselt nn surnud juukseid, mis on välja langenud, kokku kogutud juukseharjadest, pühitud juuksurisalongide põrandalt või sõelutud välja kanalisatsioonist. Jah, sa lugesid õigesti – kanalisatsioonist!

Need surnud karvad harutatakse lahti, puhastatakse, töödeldakse kemikaalide ja silikooniga läikivamaks ning vahel segatakse isegi loomakarvadega, enne kui pikendusteks tehakse. Nii et kuigi Hiinas toodetud pikendustele on sageli kleebitud märge „Brasiilia või Venemaa juuksed“, on targem olla skeptiline – eriti kui juuksepikendused lõhnavad kergelt happe või silikooni järele.

Vägivaldsel teel saadud juuksed

Aga kui arvasid, et kanalisatsioonijuuksed on rõvedad, siis tegelikult pole see sugugi kõige hullem viis, kuidas juuksepikendusteks materjali saada. Kuna juuste päritolu on peaaegu alati segane, liigub selles äris palju ka juukseid, mis on saadud vägivaldsel teel ehk lõigatud maha vastu naise tahtmist.

Indias on näiteks raporteeritud spetsiaalsetest jõukudest, kes tegelevad naistelt juuste varastamisega. Naist hoitakse füüsiliselt kinni ja juuksed aetakse maha. Noaähvardusel on juustest loobuma sunnitud näiteks Venezuela, Lõuna-Aafrika, Ukraina ja Myanmari naisi.

Moskva vanglast on lekkinud info, et naisi sunnivad pead paljaks ajama vangivalvurid. Venemaa võimu all olevalt Krimmi poolsaarelt on kuulda, et kõrvaltööna ajavad juukseäri ka Vene sõjaväeohvitserid… See info maalib meiegi juuksurite eelistatud Slaavi juustest hoopis süngema pildi.

Aga ega selles kõiges pole tegelikult midagi uut. Juuksed on alati olnud staatuse sümbol, mis on kättesaadav vaid kõrgemale klassile. Lihtsalt ahel, mida mööda juuksed kandjani jõuavad, on veninud järjest pikemaks – doonorilt kokkuostjale, siis juuksemaaklerile, siis tehasesse ja lõpuks salongi. Mida rohkem on vahelülisid, seda enam suureneb võimalus, et keegi saab petta. Suure tõenäosusega on kahtlast päritolu ka juuksed, mida pakutakse soodsa hinnaga. Selliste juuksepikenduste kandmine pole mõistagi kuritegu, küll aga tasub mõelda, kas ikka soovid seda kellegi teise väärikuse arvelt teha.